Mulle on president Kersti Kaljulaiu juures alati meeldinud tema soov ja valmisolek rääkida kõva häälega välja poliitiliselt äärmiselt ebapopulaarseid asju. Näiteks, et riigikogu liikme palk on jäänud alla kolme Eesti keskmise palka ja on ebamotiveeriv, või et ministriks ei saa määrata isikut, keda kahtlustatakse oma naise peksmises. Isegi kui seda endist ministrit pärast maakohtus selles kuriteos õigeks mõistetakse – sellisel juhul president esimesena vabandab.
Meie president on oma ametiaja jooksul tehtud sõnavõttudes alati olnud julge ja otsekohene. Kuigi praegune lahkumiskõne formaat ei jätnud eriti ruumi kriitikale, tajusime selgelt ka siin riigipea etteheidet riigikogule, et too hiilib vastutusest kõrvale ebamugavate otsuste eest, mis on seotud COVID-19 pandeemiaga. Vastutus siin tõepoolest ei pea kuuluma politseile ega ettevõtetele, vaid seadusandjale.
Ta püstitas oma kõnes väga olulisi küsimusi. Nendest olulisemad on minu meelest seotud vaktsineerimisega. Kus algab koolilapse õigus teada, et teda ümbritsevad täiskasvanud, kes peaksid teda kaitsma, on ennast vaktsineerinud? Kas 112 helistanud abivajaja saab olla veendunud, et kiirabi brigaadis ei ole vaktsineerimata meedikuid? Mina tahan, et vastus nendele küsimustele oleks – kindel jah.
Kersti Kaljulaid on olnud hea president Eestile. Minule on kõige rohkem meelde jäänud tema algatus töötada oma kantseleiga ühe kuu jooksul Narvas, et Kirde-Eesti probleemidega end paremini kurssi viia ja aidata piirkonnal Eesti uudisruumis positiivselt välja paista.
Samas ta ei pugenud kellelegi. Ütles oma viimases Vabariigi Aastapäeva kõnes, et saab aru, et mõnel on seda raske mõista, aga eestlastena vajame me kindlat teadmist, et saame kõikide siin koolis käinud inimestega eesti keeles rääkida. Ja kõigil siia sattunuil on lausa kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli, kui ta tahab siin elama jääda.
Võimas sõnum! Vene emakeelega inimesena mina sellele avaldusele aplodeerisin. Lõpuks ometi oli üks riigipea, kes ütles lihtsate ja veenvate sõnadega välja seda, mida enamus siin arvab. Kaasa arvatud mina. Olen nõus, et ainult ühtne haridussüsteem suudab kõigile siin kasvavatele lastele pakkuda vajalikul määral sissevaadet eesti keelde ja kultuuri. See oli tõesti võimas sõnum!
Ei tee saladust, et ka mina kirjutasin alla avalikule pöördumisele toetada Kersti Kaljulaiu tagasivalimist teiseks ametiajaks. Mul on kahju, et tema kandidatuuri ei seatud üles.
Valitud president Alar Karis on igati väärikas tegelane ja ta peab arvestama, et pärib ametit presidendilt, kes seadis lati väga kõrgele. Soovin talle edu!
Ja lahkuvale presidendile tahan öelda kogu südamest suur aitäh!
Värsked kommentaarid