Twitteri otsus blokeerida jäädavalt president Donald Trumpi konto seab kahtluse alla sõna- ja väljendusvabaduse kehtivuse.

Sotsiaalmeedia suurkorporatsioonid on küll eeskätt eraõiguslikud juriidilised isikud, kes võivad ise otsustada, kellele osutada teenust ja kellele mitte. Aga praktikas ülemaailmse monopolina mõjutavad nad meie inforuumi kohati rohkem, kui CNN ja kogu traditsiooniline meedia. Paraku ühiskondlik kontroll nende üle praktiliselt puudub.

Neljas võim
Võib vaielda, kas väljend „neljas võim“ kehtib täna endiselt trüki- ja telekommunikatsiooni meedia kohta või on neljandaks võimuks on tõusnud hoopis sotsiaalmeedia, kus kasutajad loovad sisu ise.
Suhteliselt mõjukaid meediaväljaandeid on maailmas seejuures sadu tuhandeid, aga sotsiaalmeedia platvorme on käputäis. Twitteri kasutajaid on 1,3 mlrd, Facebookis on 2,5 mlrd aktiivset kasutajat (sh pea pool Eesti rahvastikust), Instagramis ca miljard ning jutuubereid on kaks miljardit.

Sotsiaalmeediakanalid on ühtlasi ka ülioluline poliitiline väljendusväli. President Trumpi konto jälgijaid oli 88,5 miljonit, kes lugesid tema säutse iga päev. Suur osa neist pole kunagi käinud näiteks Valge maja ametlikul kodulehel.

Eestiski tänapäeval ainult kaks kaabut vanamoodselt rikkuvad meie suhteid kogu lääne maailmaga nädala oodatuima raadiosaate kaudu. Nende oponendid vastavad kõik sotsiaalmeedias: peaminister vabandab feissaris, president ohkab instas ja endine president nimetab valitsust ahvlaks oma twitteri konto kaudu.

Riigikogu lehekülje andmetel on igal parlamendiliikmel vähemalt üks sotsiaalmeedia konto eelnimetatud platvormdel. Nendel samadel, mis kõik blokeerisid oma suva järgi vaba maailma liidri kontod, kes ajutiselt, kes jäädavalt.

Tegelikud äärmuslased elavad edasi
Kõige šokeerivam on seejuures, et kasutaja @KremlinRussia ei olnud blokeeritud. Endiselt säutsuvad ka Lähis-Ida diktaatorid ja usuhullud ning isegi rahvusvaheliste sanktsioonide all olevad isikud. Twitteri loogika järgi kõige suurem kurjajuur olevat demokraatlikult valitud ja endiselt ametis olev Ameerika Ühendriikide president, kellel on laitmatu õiguslik renomee ja pole ühtegi pooleli olevat menetlust, mis kuidagi seaksid seda renomeed kahtluse alla.

Poliitiliselt mulle Donald Trump ei meeldi, tema sõnumid on mulle sügavalt vastukarva. Ma kasutasin kõik võimalused, et naeruvääristada tema poliitikat kõik viimased neli aastat. Ma siiralt arvan, et tema valimine USA presidendiks oli kui mitte 21. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, siis vähemalt oluline viga. Viga, mida oli võimalik parandada demokraatlikul teel ja mida ka parandati.

Aga Donald Trumpil on vaieldamatult õigus, kui ta ütleb, et tema suukorvistamine on meie kõigi õiguste rikkumine. See on tsensuur ja ma ei võta kuidagi tõsiselt väiteid, et erafirma ei saaks juba oma olemuse tõttu tsensuuri kehtestada, et see olevat ainult riikide prerogatiiv.

Minu õigus informatsioonile on praegu rikutud, sest kui ma ei loe Donald Trumpi säutseid, ei saa ma teada, et poliitikuna ta on tegelikult vastik. Ma ei saa kujundada vabalt oma arvamust. Minu eest jälle tahab otsustada mingi glavlit, seekord twitteri juhatuse liikme näol, ja ma ei taha, et tal oleks selline võimalus.

Juurdepääs informatsioonile on ülioluline ühiskondlik hüve, mida peaks kaitsma. Kui meil on erinevaid seadusi, mis reguleerivad meediategevust, peab samuti olema reeglistik, mis paremini kaitseb meie õigusi ka sotsiaalmeedias.

Ma ei kujuta ette, et me saaksime efektiivselt reguleerida suurplatvormide poliitikat ilma et me ei peaks kehtestama topelttsensuuri. See oleks täielik kaos. Aga me saame mõjutada suurplatvormide monopoolset staatust, kehtestades näiteks kasutajate piiravu, mille ületamisel firmasid sunnitakse jagunema.

Selles mõttes on Donald Trumpi tagakiusamine on praegu unikaalne võimalus kutsuda sotsiaalmeedia platvormid ometi korrale. Olgem ausad, sellist võimalust ei oleks tekkinud siis, kui suvalise blokeeringu ohvriks oleks jäänud Eesti poliitik, isegi president.

Aga isegi kõige agaramad Twitteri tsensuuri kaitsjad ei saa nimetada adekvaatseks olukorda, mil ühel isikul on käes kehtivad strateegilised koodid, mis võimaldavad iga sekund alustada tuumasõda, kuid säutsumiseks sotsiaalmeedias mingi suvaline firma peab teda liiga ohtlikuks.

Kommentaar on avaldatud 27.01.2021 Eesti Päevalehes