Tööandja õigused töötaja suukorvistamiseks on praktikas muidugi väga piiratud. Kuid teatud juhtudel võib see olla siiski paratamatu.

Lamemaad koolis ei tohiks õpetada

Põhiseaduses on sätestatud igaühe õigus vabalt levitada ideid, arvamusi ja veendumusi. Ei ole täpsustatud, et veendumused peavad alati olema teaduslikult tõestatud ja ideed ei tohi olla veidrad või arvamused sõnastatud tsensuurselt. Samas on lubatud seadusega piirata väljendusvabadust avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste (mittejuriidiliste isikute!) õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

Töölepingu seadus kohustabki töötajat hoiduma tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Selleks, et aru saada kus töötaja jaoks jookseb siin piir tulebki tõlgendada need normid koostoimes ja lähtuda eelkõige Põhiseaduse normi eesmärgist.

Ma olen isiklikult veendunud, et igati põhjendatud on töölepingu erakorraline ülesütlemine tervishoiutöötajaga, kes töövälisel ajal levitab valeinfot, et koroonavaktsiini süstides pannakse inimestele jälgimiskiip.

Või kui geograafiaõpetaja räägib koolis lastele, et Maa on tegelikult lame, mida kannab kolm elevanti, kes omakorda toetuvad ääretus ookeanis ujuvale kilpkonnale. Sest selline tegevus põhjustab patsientidel, õpilastel või lapsevanematel usaldamatust tööandja vastu,
kuna nende seisukohtade omaksvõtt võib omakorda kahjustada inimeste tervist või õigust teaduspõhisele maailmavaate kujundamisele suunatud haridusele.

“Tõmba ise nahhui”

Kunstiinimestega on lood muidugi hoopis teistsugused. Ühelt poolt, kui ERSO muusik käitub avalikul üritusel paljude arvamusel nagu provokaator, siis on igati loogiline avalikkuse negatiivne tagasiside sellele. Teiselt poolt on äärmiselt kahtlane, kas see negatiivne kuvand kandub üle mingil määral ka tööandjale. Ja isegi kui kandubki, siis kas mõni inimese õigused, vabadused, tervis, au või hea nimi on sellega vähem kaitstud?

Omaette küsimus on väljendusvabaduse piiramine kõlbuse kaitseks kui näiteks mõni muusik karjub Vabaduse väljakul teda solvanud kodanikule vastu “Tõmba ise nahhui!”

Kas riiklik sümfooniaorkester võib selle muusikuga seetõttu töösuhteid lõpetada? Kindlasti leidub neid, kes hakkavad siin, klassikut tsiteerides, kohe inisema: “Ah kunstisaalis, ah kunstisaalis! Kuidas teil häbi ei ole, kuidas teil häbi ei ole!?”, isegi prilliraamid lähevad tuliseks. Ilmselt peab kirglik muusik ka selle seisukohaga mõnedel juhtudel arvestama, eriti siis kui ERSO-l on olemas mingi eetikakoodeks, mis keelabki töötajatel teatav käitumine.

Samas ei ole välistatud, et kujunenud traditsiooni järgi päriselus võib muusik vastata ka peadirigendi sellele kriitikale Eino Baskinit tsideerides vaikselt ja intelligentselt: “Ah, mis asja sa sisised, valge hiir!?” Teame ju kõik veel Aivar Mäe kaasusest, et teatrielu juurde käivad hoopis teised kombed.

Juristide keelde tõlgituna tähendab see seda, et õigussuhete tõlgedamisel tuleb alati arvestada ka tavasid ja pooltevahelist praktikat.

Kommentaar on avaldatud 20.04.2021 Eesti Päevalehes.